Vanal ajal kasutatavad kontratseptiivid hämmastavad vahel oma spetsiifilisusega. Vanas Egiptuses näiteks kasutasid naised selleks mee ja krokodilli sõnniku segu, mida segati puuvillaga. Antud segu määriti suguorganitesse enne keppimist. Kuid sellise kaitse võimalik kahjulik mõju kahvatub Vana-Hiinas kasutatava kõrval. Seal valati tuppe elavhõbedat.
Venemaal kasutati vanasti rasestumise vastu tupepesu oma või partneri uriiniga. Antiikajal oli populaarseim vahend metsiku porgandi seemned, mille kontratseptiivne efektiivsus tõestati 1976. aastal.
1. sajandi algupoolel oli populaarseimaks kontratseptiiviks tilli sugulane Silfium. Tänu kõrgele efektiivsele oli vahend nii hinnaline, et tema kaaluühiku hind oli võrdne hõbemüntide omaga ja Rooma riigivarudes oli kõrvuti hõbeda ning kullaga ka Sipfiumi droogi (oli ka kujutatud kõikidel Küreneekia hõbemüntidel). Kõrge hind sai aga taimele saatuslikuks ja 1. sajandi lõpuks oli vaid Küreneekia (tänapäeva Ida-Liibüa) idapoolsel rannikul metsikult kasvav taim röövelliku korjamise tagajärjel välja surnud. Tema kultiveerimine muudes piirkondades aga ei õnnestunud.
Rääkides lähiminevikust mainime ka Nõukogude Liidus kasutatavaid vahendeid. Naiste leidlikkus olukorras, kus isegi WC paber oli hirmus defitsiit, oli imekspandav kuid ka hirmutav. Rasestamise vastu kasutati majapidamisseepi, aspiriini, kui oli õnne omada, siis ka sidruni viilu. Ka loputati äädika ja kaaliumpermanganaadi (tripperi lilla) vesilahusega. Antud vahendid polnud küll kuigi efektiivsed ja tekitasid suure hulga soovimatu raseduse tagajärjel tehtavaid aborte, millega kaasnesid tihtipeale komplikatsioonid, eri liiki haigused ja tihti ka viljatus.

Tweet